Küla mul ütles: “Kuku, kuku!”,
külalapsed: “Laula, laula!”,
Mis mina kukun, kurba lindu,
ehk siis laulan, alba lapsi?
Rahvaluule Järvelt. Vana kandle XII kogumik, autoriks: K. Luud, P. Penna (kogutud 1905)
Ei ole ilmas vast ühtki paika, mille kohta lugu poleks. Rahval on aga ikka aeg-ajalt kombeks asjades ja paikades tähendusi leida. Iga paik kukub oma lugu, kui palju ja kui suurel määral neid “kukkumisi” uskuda – see on igaühe enda asi. Iseasi on muidugi, kui palju neid edasi räägitakse. Siinkohal kindlustamegi Järve legendide jalgealuse ja ehk murrame mõned müüdid.
Krahvide varemed
Paljud kohalikud elanikud Kohtla-Järve linnas tunnevad Järve mõisa kui „krahvide varemeid” (v.k. графские развалины). Laste mõõdupuu järgi oli see üks kõige põnevamaid, salapärasemaid ja hirmutavamaid kohti, kus mängida. Nende kujutluses oli see justkui suursugune loss, kus kõik legendid üheks põimusid ja lapselik fantaasia valla pääses. (23)
Salapärased käigud
Aastast aastasse ning põlvest põlve on suusõnal Ida-Virumaa rahva seas ringi liikunud legend Kukruse, Järve ja Jõhvi Mihkli kiriku vahelistest maa-alustest käikudest.
1962. aastast pärineb foto, kus mõõtmistööde käigus on paljandunud salapära tekitav keldriuks, mis näib keskaegsest osast välja juhtivat. (Autor V. Renniku.)
Rahva sõnul on ka Kukruse mõisa ümbruses maa vajunud ning paljandunud eriskummalised ja kitsad käigud. Kas võib olla, et pildil toodud keldriuksest algas maa-alune käik?
“Tegime ka tänavu aasta tänavaküsitluse Järve mõisa teadlikkusest. Meie teele sattus üks Järve külas elav vanem naisterahvas, kes omal ajal Kukruse mõisas kopajuhina töötas ning juhtus kopaga kukkuma ühte käiku. Proua tegi sellest aga järeldused, et Kukruse mõisa ja Järve mõisa vahelt jookseb salajane maa-alune tunnel.”
Liisi Kauber, Angelica Igoševa (2023) – veebilehe koostajate remark
Siiski on Kukruse “käikude” puhul tegu pigem vanade kaevandusšahtidega. Järve keldriuksele on samuti seletus – nimelt ühendas keskaegset ja uusajal ehitatud ja täiendatud klassitsitlikku osa käik. Nõnda sai maja ühest otsast kiire ligipääsu keldrisse ja selle kaudu ka hoone keskele.
Nunnalugu ja 7 pärna, 7 õde
Nii nagu liiguvad Ida-Virumaal ringi salapärasest käikudest pajatavad lood, nõnda liigub ka Arnoldite perekonnas ringi lugu, mis viib samuti otsapidi Järve keldrisse.
“Türpsali elumaja oli üsna suur hoone, väga piklik ja koosnes ainult ühest korrusest. Maja keskel oli suur võlvitud saal, keskelt 28 jalga kõrge ja 7 jala paksuste seintega. Selle saali kõrval oli sarnane ruum – samuti võlvidega, aga mitte nii kõrge ja mitte nii suur. Seal olla kunagi asunud klooster. Kahhelahju taga oli kunagi käik keldrisse, kus väidetavalt oli ühte müüri elusalt “maetud” nunn. Võite ette kujutada, et meile – lastele ei meeldinud pimedas sellest jubedast toast mööduda. Tuba kasutati enamasti vaid suviti ja jõulude ajal, siis seisis keset tuba hiiglaslik jõulukuusk armsa vana kristall-lühtri all, mis on alles. Aknaniššidesse mahtus 4 tooli kõrvuti seisma, nii paksud olid seinad. … meile, lastele, meeldis see lihtne kodu. Hoonet ümbritsevas pargis oli Türpsale omaselt kaks armsat rühma vanu, tohutult suuri ja kõrgeid pärnasid. Mulle on räägitud, et nad istutasid viimased von Paykulli õed-vennad, kõik Paykulli õed-vennad, iga tüdruk olla istutanud ühe pärna, õdesid oli kokku samuti seitse.”
Friedrich Reinhold von Arnold – viimane von Arnold Järvel
Siit kerkib järgmine mõistatus. Kas Järvel võis olla kunagi klooster? Veebilehe autorite oletuste kohaselt jääb lugu siiski vaid legendi tasandile. Ühtegi ürikut ega dokumenti kloostri kohta leida ei ole. See on peaaegu et kohe välistatav. Küll aga on Friedrichi pajatus hea näide inimese kujutlusvõime rikkusest ja taas tuleb tõdeda, et hirmul on suured silmad.
Mungad ja Alulinn
Järvest linnulennult paar kilomeetrit eemal, üle kunagise soo asub muinasaegne Alulinn (arvatavasti pärineb sellest ka hilisem Alutaguse kihelkonna nimetus). Teatavasti olid Alulinna lähedalgi maa-alused käigud. Kas need salapärased käigud Järveni välja viisid, kui pikad nad olid ja kas nad üldse olid? Seda ei ole kindlaks tehtud, kindel on aga üks – rahvajutuks on see juba kujunenud ning legendi mõõtki on olemas.
Kaks venda
Eesti kunstiajaloolane Armin Tuulse teadis oma teoses “Die Burgen in Estland und Lettland” rääkida legendi kahest vennast, kes võistu endale linnuseid ehitama olid asunud. Üks oli ehitanud Järve ning teine Edise kindluse (umbes 7km Järvelt Jõhvi poole). Arvatavasti olid Armin Tuulse mainitud kaks venda pärit Taubede suguvõsast.
JÄRVE MÕIS 